Paljud tüdrukud, kes on vastavasse ikka jõudnud, unistavad leida endale seda õiget meespoolt, kes kaitseb, hoiab, armastab… Kasvades ja arenedes see soov muutub kindlamaks ja täpsemaks.
Nii mõnigi naine on võimeline kirjeldama oodatava poole kriteeriume ehk milline tema kallim peab olema. Ka noormehed on kiired oodatud tüdruku kirjeldamisel – nad teavad täpselt, milline tema naispartner peab olema. Siin võib näha erinevaid iseloomustusi, harjumusi ja ootusi käitumise osas. Kohtudes partneriga võib juhtuda, et teatud karakterid lähevad täppi ja osade asjade suhtes pigistatakse silm kinni. Või vastupidi – otsitakse seni, kuni leitakse see õige, kes täpselt vastab oodatud kriteeriumitele.
Kogu selle raketiteaduse juures jääb toppama üks oluline asi, mis sugugi ei puuduta oodatavat poolt, vaid iseennast. Vähesed naised ja veel vähesemad noormehed esitavad küsimuse iseendale – kuidas mina ise teisele poolele välja paistan. Nii võib juhtuda, et esmane tegelik käitumine partneriga erineb sellest, milline inimene tegelikult on. Sageli inimesed ei anna aru, kui palju väikesed asjad võivad mõjutada tervet pilti.
Ükskord pöördus minu juurde üks 26a. neiu, kes oli õnnetu oma nn saatuse üle. Lähedase inimese otsimise teekonnal oli ta vahetanud juba kolm paarilist ja kõikidega pidi lõpetama suhteid. Nagu see tavaliselt käib, süüdlaseks nimetas ta teisi, sest üks oli joodik, kes ei suutnud piiri pidada; teine noormees, kellega ta proovis ennast siduda, oli äsja vanglast vabanenud noor, kes tahtis elada ka edasi ilusat elu, ilma, et oleks mingisuguseid kohustusi temal; kolmas noormees ei hoidnud tagasi oma füüsilist jõudu ja nende ilus algatus kasvas perevägivallaks. Neiu juba nimetas seda karmaks ja küsis, et miks just sellised tüübid tema juurde kinni jäävad.
Erinevad teraapiad näevad erinevaid lahendusi antud olukorrale – kes otsib problemaatikat lapsepõlvest ja lahendatakse seda, kes otsib vanematega suhetes ning üheskoos otsitakse erinevaid viise… Minu jaoks oli oluline mõista, milles on probleem, et õpetada neiule osata tegema õigeid valikuid edaspidiseks. Nii palusin tal kirjeldada, kuidas ta sai noormeestega tuttavaks… Hiljem jõudsime ka sinna, et ta tõi salvestusi, kuidas ta erinevates seltskondades ennast üleval peab. Kui ma küsisin tema käest, milline ta paarilisena ennast kujutab, neiu vastas, et on õrn, hooliv ja armastav; et ta panustab palju suhetesse ja püüab võimalikult palju anda teisele poolele. Kuulates aga tema tutvumiste kogemusi ja hiljem esitatud videote salvestusi, oli arusaam neiust hoopis teistsugune. Ekraanilt vaatas enesekindel, kiire, aktiivne, iseseisev naisterahvas, kes oli alati seltskonna keskel (lausa liider), suhteliselt palju kasutas vabaleksikoni, suitsetas, paistis olema ka alkoholi sõber, sest kokteilide tegemisel oli ta lausa initsiaator. Igasuguste teravate sõnumite puhul tema enda kohta käis ta välja julget füüsilist kaitset (ähvardas füüsilise enesekaitsega, mis märkamatult käis vahetevahel ka vägivalla ähvardusteks üle). Tüdruk töötas enne politseis, käis erinevatel kursustel ja oli füüsiliselt ettevalmistatud igasuguseks rünnakuks. Lisaks tütarlaps armastas sõita motorattaga ja sageli kihutas mööda öiseid tänavaid. Nii saigi neiule tema portree kirjeldatud: seltskonna lõvi, iseseisev, sõltumatu, vajadusel füüsilist vägivalda kasutav, suitsetav.. tarvitab alkoholi… öösiti rändab motorattaga… Ma küsisin neiu käest, milline noormees tuleb tema juurde… Ta jäi mõtlema… Kirjeldasin ka oletatavat olukorda, kuidas noormees teda oma perekonnale tutvustab: „Ema, ma sain tüdrukuga tuttavaks… Ta on nii äge – suitsetab, joob, vajadusel lööb jalaga ja öösiti leuab teda motoratta mootori müra järgi kusagil linnatänavatel….“. Neiu istus kümme minutit vaikuses ja mõtiskles. Tema esimesed sõnad olid: „Ma ei teadnud, et ma sellise mulje jätan…“.
Kahjuks see juhtum ei ole ainuke. Minu Venemaa kolleeg läbi aastate korduvalt korjab saalitäisi inimesi selleks, et lihtsalt demonstreerida inimestele, millist muljet nad ise avaldavad teisele poolele. Nii luukere pildiga t-särgis naisterahvale ei pakuta muud suhet kui pööningul tähti lugeda; liiga konservatiivses, ametlikus riietuses naisterahvaga ollakse ettevaatlik, sest too võib domineerida; väga miniseelik provotseerib vastavat suhtumist ka olukorras, kui pilt on lihtsalt esteetiliselt ilus jne.
Iga inimene kannab enda sees tohutult palju informatsiooni. Meie alateadvusesse on peidetud need teemad, mida tahame lahendada paarisuhte raames. Sinna on peidetud ka arusaam sellest, kuidas perekond mudelina hakkab toimima. Sinna on salvestatud ka see, millised paari hommikud, õhtud, nädalalõpud hakkavad olema. Sealt võib leida ka seda, kuidas hakkavad olema jaotatud vastutus ja kohustused… Sageli sealt võib leida terve suguvõsa kultuurilist tausta paarisuhete kontekstis…
Meie tänapäeva elu on nii kiire, et inimestel ei ole sageli mõtisklemiseks aega. Suhteid luuakse möödaminnes vastavalt sellele, mida sisemus ütleb, mitte ei olda veendunud partneri õiges valikus. Hiljem ootuste ja reaalsuse erinevused annavad endast teada pisiasjadega rahulolematuse kaudu ja lõpetades lahkuminekuga. Kahe inimese suhe on justkui puzzle, mis on ainulaadne. Selle osakesed on kindla mustriga, mis ainult õiges kombinatsioonis moodustavad ilusa ja õige pildi.
Seega suhte loomisel on nii oluline esitada ootusi mitte ainult partnerile, vaid vaadata peeglisse ja mõista seda loomulikku põhjus-tagajärg seost – millisena ma ise välja paistan, kuidas mind teised inimesed tajuvad, millise mulje ma teisele poolele jätan ja millist suhet ma ise olen võimeline pakkuma.
